Pidevalt tuleb teateid, et rästikuid on sel aastal rohkesti liikvel, mistõttu on vajalik kõiki hoiatada.

Rästik on ainuke mürgine madu Eestis, kuuludes III kaitsekategooriasse, mis tähendab, et ohutegurite toime jätkumisel võib ta sattuda ohustatud liikide hulka. Esmane tunnusmärk rästikul on tema siksakjoon terve keha ulatuses ja harilikult pruunikas värvus. Harvem võib esineda terashalli või musta värvi isendeid.

Elukohana meeldivad talle rohused paraja niiskusega rikkaliku kooslusega paigad, nagu segametsad ja metsaservad, raiesmikud, rabaservad, sood, jõgede ja järvede kaldapiirkonnad ning puisniidud, kuid näiteks ka loopealsed ja söötis põllud, kus ta sööb hiiri, konni ja kulleseid, vesilikke, sisalikke, võimalusel ka linnupoegi ja mune, putukaid, vihmausse ja ämblikke.

Rästik ründab inimest ainult viimases hädas. Enamasti siis, kui inimene on pahaaimamatult astunud või astumas talle peale, või kui madu provotseeritakse. Inimese lähenemisel üritab rästik kas minema roomata ja peituda või lamab rahulikult.

Kui rästik salvab

Rästiku salve on iseäranis ohtlik lastele, allergikutele ja alkoholi manustanud isikutele. Salvata saades on soovitatav liikuda võimalikult vähe, võimalusel lebada, tarbida rohkelt vedelikku, mis aitab mürki väljutada kiiremini (seejuures mitte alkoholi, sest see soodustab mürgi levikut). Peamine on aga kiirelt arstiabi saada. Kõige ohtlikumad paigad kehal, kuhu rästik salvata võib, on pea, selg ning suured veresooned.

Tunnused, mis kaasnevad hammustusega on alljärgnevad: terav valu, mis levib ajapikku koos naha tundlikkusega; hammustuse koht paistetab üles ja kipitab, kusjuures paistetus võib laieneda edasi ka kehapiirkonda; võib tekkida allergiline reaktsioon, millega kaasneb iiveldus ja hingeldamine.

Väärad ravivõtted

Salvata saanud kätt või jalga ei tohi kinni siduda. Sel viisil puudub abistav efekt, kuna mürgi tsirkulatsiooni kudedes nii ei aeglusta, pigem teeb see halba, sest võib kudesid kahjustada. Ka mürgi väljaimemine on kasutu, sest kudedele omase elastsuse tõttu on väike hammustushaav sulgunud ja mürk kehas laiali levinud. Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine ei tule ka kasuks, sest vigastab veresooni ja närve. Pealegi liigub mürk kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada. Kõige ohtlikumaks võib lugeda viina tarvitamise vastumürgina, sest nii kiireneb mürgi levik organismis ja võib kulmineeruda selle ajurakkudeni jõudmisega.

Tähtis on saada kiirelt abi ja lähtuda eeltoodud õpetustest. Õnneks pole Eestis registreeritud ühtegi rästikuhammustusest tingitud surma, kogu Euroopaski on teada vaid üksikuid juhtumeid.

Tõnis Kippa
Tartu Ülikooli keskkonnakorralduse üliõpilane