Milleks selline üritus nagu ILUAIANDUSKOOLITUS?

Kevadel, kui MTÜ Kostivere Selts hakkas kirjutama projekti raha taotlemiseks Kohaliku Omaalgatuse programmist jaanipäeva korraldamiseks, oli tarvis sisse kirjutada ka mingi hariv üritus, mitte ainult pidu raskel “masu” ajal. Seoses sellega tekkis mõte, et miks mitte teha iluaianduse koolitus. Arvasime, et Kostiveres on paljudel inimestel aiamaad, ehitatud on uusi pereelamuid, kellele võiks pakkuda huvi milliseid taimi meie tingimustes üldse kasvab ja tulevikus kasvõi endale soetada. Kahjuks võttis sellest toredast üritusest osa ainult kümmekond huvilist.

Pühapäeval 27. septembril kell 11:30 oli väljasõit 4 isikliku autoga Tõnu Truumaa eestvedamisel Kloostrimetsa poole. Ilm oli suurepärane. Meid võttis vastu oma kaunis sügisvärvides aias Mati Laane, kes on dendroloog ning paljude iluaianduse raamatute autor ja aiakujundaja. Koht kuhu ta oli rajanud oma 0,5 ha suuruse aia on kunagi kauges ajaloos olnud Pirita jõe sang. Umbes 30 aastat tagasi ehitas ta metsa sisse maja ja rajas iluaia. Kollektsioonis on üle 800 puu- ja põõsa sordi, mis on suurim taksonite arv nii Eestis ja ka ilmselt terves Baltikumis.

Kõigepealt tutvusime nn. METSAAIAGA , kus oli väga ilus kikkapuu oma erkpunaste marjadega, mis ripuvad puul peaaegu jõuluni. Siis rododendronid ja põõsaste vahel igihaljas punaste marjadega IILEKS, mis on pärit Ameerikast ja on nende “püha taim”, mille oks ei puudu ühestki pühadekimbust ja õnnitluskaartidel on alati kujutatud ka iileksi oksa. See põõsas on ilmselt ka ainulaadne Eestis.

Põõsastele taustaks oli pandud palju kõrgeid lilli, millest osa veel õitsesid. Peremehe põhimõte pidi olema: lill olgu kõrge, et selle nuusutamiseks ei peaks kummarduma. Selleks on ka toodud huvitavaid sorte Hollandist, Saksamaalt, Lätist. Kohe aeda sisenedes köitis pilku ülepea kõrgused lillade õitega lilled – nimeks aga hoopis vesikanep, ent millel ei ole mitte mingit seost tavalise kanepiga. Järgmisena leedripuud, millede marjad on söödavad ja Saksamaal  valmistatakse leedripuu marjadest shampuse laadset jooki – Holdri shampus on neil kõige püham jook pidupäevadel. Kõige kaugemal kasvav taim, mis üldse veel kasvab oli väikeste läikivate roheliste lehtede peaaegu Antarktikast siia toodud nimega NOTOFAGUS-ANTARKTIKUS ja Eestis ilmselt teist sellist rohkem ei ole. Ainus taim maailmas millest tehakse sinist värvi SINERÕIGAS oli küll juba natuke kuivanud, kuid seemned olid maha pudenenud ja kevadel valmis uuseti tärkama. Teadlased on uurinud, et selles taimes on üks aine mis hoiab ära haigust nimega vähk, nii et varsti võib seda taime kasvada igal pool, kui see väide osutub tõeks. Aeda on istutatud ümarate vormidega pihlakas, mille lehed lähevad sügisel peaaegu roosakat värvi ja marjad on suuremad kui tavalisel pihlakal, ning pole üldse nii kibedad kui oleme harjunud tavalise pihlaka marjadega. See puu kingiti kunagi Rootsi rahva poolt Eesti Aiandushuviliste seltsile, mis on sümboolselt kingitus ka Eesti rahvale.

Vahepeal puhkasime rõdul jalgu ja maitsesime külakostiks viidud kringlit ning perenaise poolt pakutavat teed ja kohvi vastavalt soovile. Pärast vaatasime veel väljaspool aeda kasvavaid puid, nagu kuradipuu, mille leht on suurem kui mõni põõsas. Ka oli küsimus ühe puu kohta, mida kasvab peremehe väitel igal pool. Kas keegi tunneb, aga ei osatud midagi pakkuda. See oli saar. Üks selline suur puu kasvab kohe Kostivere mõisa ees tee ääres, ainult vahe on selles, et lehed olid hoopis nagu sirelil või õunapuul aga ikkagi oli saar.

Märkamatult oli meile pühendatud kolm tundi otsa saanud. Tänasime vastuvõtu eest ja paljudel tekkis soov kevadel-suvel tagasi tulla, et näha kuidas näeb aed välja kevadõites vastupidiselt praegustele sügisvärvidele.

Tiina Rämmeld
September 2009