Ilmselt ei tule ühelegi käesoleva blogi sissekande lugejale üllatusena projekt „Teeme üheskoos Kostivere laste mänguväljakud korda!“ Projekt, kus püüame suvekorda seada meie aleviku väsinud ilmega laste mänguväljakud. Ent ükskõik kui üllas antud projekti  idee ja eesmärk ei ole – on sellele ikkagi laekunud tagasisidena ka ehmatavat ja mõtlema panevat õelust… ja mitte kaugelt…

23. mail toimus  meie maja ühistu traditsiooniline koosolek, kus mitme muu teema hulgas oli päevakorrapunktina sees ka mänguväljakute toetamine.  Pidasin vajalikuks pöörduda isiklikult ka oma naabrite poole – palvega toetada projekti kas rahaliselt, ehitusmaterjalidega või töökätega! Heameel oli tõdeda, et nii mõnigi tõstis kiirelt käe püsti ja andis märku juba tehtud rahalisest panusest. Leidus ka neid, kes on valmis  ehitustöödel abikätt ulatama. Kuid mitte kõik maja elanikud ei olnud laste mänguväljakute renoveerimisprojektist innustatud. Oli ka neid, kes leidsid, et naabermaja esist/tagust mänguväljakut peaks hooldama ja üleval pidama ikka antud maja ühistu. „Miks pean mina nende maja juures olevat mänguväljakut toetama?“; „Nad ju käivad nagunii meie liivakastis mängimas“; „Mul ei ole lapsi, kes mänguväljakutel mängiks“ – need ja mitmed teised küsimused kerkisid esile ehmatavalt tihti. Endalegi ootamatult seisin ühtäkki silmitsi olukorraga, kus püüdsin  täiskasvanud inimestele  selgitada, et ühistegemises peitub rõõm, jõud, tulemuslikkus ning „meie Kostivere kodu“ tunne. Oleksin mõistnud ning mõistan ka täna kui pole võimalust projekti rahaliselt või ehitusmaterjalidega toetada – lihtsalt heast sõnast või poolehoiust projektitoetuseks on suur abi! Projektitoetus ei ole ju kohustus, see on võimalus!

Meie maja esises liivakastis käivad mängimas ka naabermaja lapsed ja vastupidi. Ja nii peabki olema, nii ongi hästi! Hoiame eemale negatiivsest ning jagagem üksteisega head – on selleks siis ühised eesmärgid, liivakast, toredad hetked või  kodualevik.