Lapse silmad…
/Margus Kivimägi/

Kaks tähte taevas vilkusid,
kaks tähte saatsid siia sind.
Kaks silma, mis õrnalt helkisid
neis oli palve, sa hoia end.
Elad endale kingitud päevades
elad siiralt lausutud sõnades.
Elad vaikuse rahulaevades
elad inimhingena ringi ekseldes.
Sind tõmbab kord meri
ja metski sind kutsub.
Ja seikleja veri
läbi südame sul tuksub.
Sa vaigistad tuuli, teadmata kuidas
ja rahutuid hingi oma rajale suunad.
Ühtesid aitad, teisi sa toidad
ja samas sa haihtud koos tähise ööga.
Sa läbid kõik orud ja pimedad koopad
otsides midagi, kuid mida, ei tea.
Ent miski su sees vastust ikka veel ootab
ja vastust ei leia sa oma peast.
Kaugusse vaatavad su ebamaised silmad
nendes on võlu ja nendes on elu.
Sa oled kui päike sombuses ilmas
ja eksinud vaikus maailma melus.
Sa liigud nii vaikselt
sind kuulda ei ole.
On tunnetav paik see
kus viibinud oled.
Kaks tähte taevast laskusid
kaks tähte, kel sees on haldjahing.
Oma tahtel su kõrval` astusid
et aidata sul ära tunda end…

Joosep ootas väga oma paranemist ja ravi. Paraku ei jõudnud ta seda ära oodata ja lahkus täna öösel meie seast…

Meie siiras kaastunne ema Annelile, isa Markole ja vend Mikkule ja kogu Joosepi perele. Oleme mõtetes teiega ja endiselt teie jaoks olemas.

24.02.2016